Bioloogiline neurokirurgia

Toomas Asser
Tartu Ülikooli närvikliinik
Toomas.Asser@kliinikum.ee

Viimaste aastatega on paljude arstlike erialade võimalused ja arengusuunad põhjalikult muutunud. Kliinilistes neuroteadustes (neuroloogia, psühhiaatria, neurokirurgia) kasutatav kaasaegne mitteinvasiivne visualiseerimistehnoloogia, näiteks kiiresti arenev funktsionaalne magnetresonants tomograafia, võimaldab detaiselt hinnata aju juhteteid ning närvikoe tööd rakulisel tasandil, mis muudab põhjalikult meie arusaamu ajuhaigustest ja nende ravivõimalustest.

Neurokirurgia senine areng on põhiliselt olnud mehaaniliste vahendite täiustumise suunas nagu näiteks minimaalinvasiivsed tehnikad, endoskoopiline ja endovaskulaarne meetod, neuronavigatsioon või radiokirurgia. Järjest enam hakkab aga uute kirurgilise ravi strateegiate väljatöötamist mõjutama info- ja geenitehnoloogia areng ning eriti nende koosmõju.

Kümnekonna aastaga on väga kiiresti areneud endovaskulaarne neurokirurgia. Tänaseks laialdaselt kasutatav veresoone valendikukaudne tehnoloogia võimaldab edukalt diagnoosida ja ravida varem käsitlematuid teatud pea- ja seljaajuarterite aneurüsmide ja malformatsioonide vorme. Ühtlasi on aga endovaskulaarne tehnoloogia loonud eeldused põhimõtteliselt uutmoodi läheneda mitmetele teistele ajukoe kahjustusega kulgevatele haigustele ning võimaluse kasutada nende raviks geeniteraapiat või ka tüvirakke. Seda närvisüsteemi molekulaar- ja rakuteraapia valdkonda nimetatakse endovaskulaarseks restoratiivseks neurokirurgiaks. On loodud mitte üksnes teoreetilised eeldused, kasutada raviotstarbel bioloogilisi implantaate ajukasvajate, epilepsia, mitmete neurodegeneratiivsete haiguste ja insuldi raviks, vaid tänaseks on olemas ka esimesed praktilised rakendused kliinilises meditsiinis. Antud valdkond kannab nimetust bioloogiline (taastav-, restoratiivne) neurokirurgia.

Oluliselt on muutunud Parkinsoni tõve kirurgilise ravi võimalused. Aastaid kasutatud ablatiivsed meetodid kahjustuskolde tekitamisega ajju jäid tagaplaanile tänu efektiivsele medikamentoossele ravile, kuid kestva levodopa raviga kaasuvate tüsistuste ilmnemine oli ka põhjuseks, miks ablatiivseid meetodeid taas kasutama hakati. Viimaste aastate jooksul on see omakorda täielikult asendunud aju süvastruktuuride stimulatsiooniga. Koos sellega on nüüdseks inimkatsete staadiumi jõudnud aga ravimeetodid erineva päritoluga närvirakkude või ka kasvufaktorite siirdamisega ajju.

Loomkatsete tulemustel tuginev Parkinsoni tõve ravi embrüonaalse neuraalse koega on osutunud probleemiderohkeks inimesel kasutatuna. Detailides arusaamatu toimemehanism, embrüonaalse koe kättesaadavuse piiratus ning prognoosimatud kõrvaltoimed takistavad siirdamismeetodite laialdast kasutamist selle suhteliselt hästi uuritud haiguse ravis.

Ka täna tuleb nentida, et mistahes koe siirdamine inimajju on praegu ja ilmslet ka lähiaastakümnetel siiski inimeksperimendi staadiumis olev ravisuund. Lahendada on arvukalt teaduslikke ja ka eetilisi probleeme, kuid kindlasti on tegemist uue suunaga ka kliinilise meditsiini jaoks – bioloogilise kirurgiaga.