Vananev ühiskond: muutuvad eakäsitlused ja seenioripoliitika

Taimi Tulva, Aino Kiis
Tallinna Pedagoogikaülikool

Vananemise käsitlusi. Uue vananemise perioodil avaldavad vananemisele mõju eelkõige kolm tähtsat asjaolu: inimeste pikaealisus, vanaduse mitmekesisus ehk vanaduse diversiteet, ja põlvkondade erisused. Üha rohkem on uusperesid, nelja ja viie põlvkonna peresid ning üksi elavaid eakaid.

On märgata sugupõlveidentiteedi rõhutamist. Põlvkondadevahelised suhted võivad ilmneda ühisvastutuse ehk solidaarsusena, omavahelise konkurentsina või otseste konfliktidena. Paljudes Euroopa Liidu maades on viimasel ajal pööratud erilist tähelepanu põlvkondadevahelistele vastupludele. Täheldatakse, et noorte ja eakate erinev väärtusmaailm, elustiil ja konkurents elu võimaluste suhtes suurendab konflikti ohtu. Seetõttu peetakse tähtsaks, et igas ühiskonnas tagataks rahvastiku vananedes ja majanduslike ressursside vähenedes põlvkondadevaheline solidaarsus.

Uue vananemise seisukohast on tähtis, et vananemist mõistetakse eluaegse protsessina, milles samaaegselt toimuvad nii bioloogilised, psüühilised kui sotsiaalsed muutused, kusjuures vananemisprotsessid puudutavad ühtviisi nii lapsi, noori kui keskealisi. Vananemise kulgu ja tempotmõjutab suuresti inimese geneeetilise tasuta kõrval ka tema elulaad ja aktiivsus.

Tänapäeva vananemiskäsitlused on muutunud. Keskseks on kujunemas vananemise sotsiokultuuriline mudel, milles vananemist nähakse ainukordse elujärguna oma arenguülesannete ja kriisidega.

Postmodernse eakäsitlusega seostatakse mõistet "eakapital", mis tähendab: eakate inimeste heterogeense rühmana nägemist, pensionile jäämise ja vanaduse teineteisest eraldumist; eaka kogemuste, teadmiste ja sotsiaalsete oskuste kasutamist ning eakate käsitlemist ühiskonna mõjutajatena.

Sotsiaalgerontoloogilised teooriad peegeldavad seda, et vananemine on mitmetasandiline ja -mõõtmeline nähtus ning selle uurimine jaguneb mitme teadusala vahel.

Seenioripoliitika. Käsitledes kaasaegsegset sotsiaalpoliitikat ja seenioripoliitikat, siis tähelepanu all on ennekõike eakate "kaasahaaratus" ja "sõltumatus", ning prioriteediks on kogukonna edendamises osalemist pakkuvad programmid.

Kasutusel on "sotsiaalsete investeeringute riigi" mõiste, mida iseloomustab "positiivne hoolekanne": investeerimine inimkapitali ja "positiivsesse hoolekandesse", mis baseerub eaka autonoomial ja initsiatiivil, tervislikel eluviisidel, elukestval õppel ja heaolul. Eakate osalemisel nii kogukonda edendavates programmides kui ka pereringis vanavanema rolli kandes lähtutakse, et nad teevad seda tasuta.

Perekonnas eeldatakse eakate ning nende laste ja lastelaste vahel võrdsust, vastastikust respekteerimist, autonoomiat, otsustetegemist läbirääkimiste teel ja vägivalda välistades. Läbirääkimistel jäetakse eakale on autoriteetsema osapoole staatus.