Probleemidega laps koolis - kelle probleem?

Mare Leino
Tallinna Pedagoogikaülikool
mareleino@hotmail.com

Kasutusel on väljend 'probleemlaps' - harvem mainitakse probleemidega õpetajat või probleemset kooli. Vaikimisi eeldatakse, et täiskasvanu on vigadeta. Samas pole saladus, et paljud õpetajad lähtuvad igapäevatöös nn. negativistlikust pedagoogikast: oma võimalikke vigu ei tunnistata, vaid püütakse neid õigustada või varjata, tehes uusi ja suuremaid vigu. 1960ndail võeti kasutusele PNA-sündroomi mõiste: oletati, et inimesed kujundavad oma arvamuse positiivsete ja negatiivsete muljete keskmisena. Tegelikult domineerib negatiivne: piisab vähesest halvast infost ja inimest hakataksegi pidama märgistatuks, samas tekitab kui tahes suur kogus head infot vaid leebe positiivse üldmulje. Nähtusel on loogiline seletus: negatiivne ohustab heaolu ja turvalisust. Kui puuduks tundlikkus negatiivse suhtes, oleks inimkond juba välja surnud. Negatiivse sõnumi mõju meie argipäevale on ka emotsionaalselt suurem.

Et õpetajagi on eeskätt inimene, konstrueerib ta normaalsust klassis sageli negatiivsuse kaudu - distsiplineerides, sekkudes, karistades, manitsedes. Psühholoog Daniel Kahneman väidab, et inimesed tunnevad vastumeelsust kaotuste suhtes, mistõttu tehakse sageli mõttetuid lisapingutusi õigustamaks varasemaid valesid otsuseid. Inimene on nõus nägema vaeva, et tagada (enda arvates) olukorra õiglane lahendus. Kahnemani tööd tunnistati 2002. a. ka Nobeli preemia vääriliseks.

Oma ettekandes tõestan empiirikale toetudes, et üldhariduskoolis esineb mitmeid institutsionaalseid vastuolusid, mida õpetaja oma käitumisega pigem süvendab kui leevendab. Täpsemalt analüüsin järgmisi vastuolusid: demokraatia versus pidev võrdlus; rääkimine versus vaikimine; kollektivism versus individualism. Õpilaselt eeldab erinevate nõuete vahel laveerimine äärmiselt arenenud sotsiaalset pädevust, empaatiat jms. Kui ühiskond on demokraatlik, peaks ka kool tuginema vastavatele väärtusele, mis praktikas tähendab inimese personaalsuse toetamist, vaba arengu võimaldamist, sõnaõigust jms. Kas meie kool laseb lapsel areneda maksimaalselt? Praktika näitab, et pidevalt hoopis võrreldakse lapsi omavahel, seatakse pingeritta jne. Kooli kvaliteeti riigis tervikuna näitab kõrgkooli sissesaanute hulk. Tulemusi võrreldakse nii nooremate, vanemate kui ka sama õpilase varasemate saavutustega. Ei tohi olla teistest kehvem ega ka halvem kui varem – koolis on oluline hoiduda pettumuste valmistamisest.

Kuna koolis peetakse akadeemilisi saavutusi olulisemaks õpilase inimlikust (ja vabast) arengust, on tähtis roll ka ajal: aeg ei tohi minna raisku. Klassis kontrollitakse nii arengu üldist kulgu kui ka õpilase töötempot – aeglus on lubamatu, sest muidu kannatab tulemus.

Koolis on oluline tõhusus: 'tempo, tempo, tempo' on enimkasutatud refrään tundides. Aeglast mõtlemist ja toimimist ei sallita, kuigi vanasõna väidab: 'Enne mõtle, siis ütle'. Mida vähem aega, seda olulisemaks kujuneb võimu roll Kui iga minut on tähtis, määrab just õpetaja reegleid. Demokraatia paraku eeldab ressursse: esmalt aega, aga ka läbirääkimisoskust. Koolis näikse nappivat mõlemaid. Pingelise õppekava tõttu kujuneb just autoritaarne distsipliin pedagoogi oluliseks abiliseks. Kui selline stiil jätkub 12 aastat, võib arvata, et demokraatiavalmidust õpilastel ei kujunegi. Sellest johtuvalt püstitan küsimuse: millist kooli vajab heaoluühiskond – eeldades et Eesti on sinnapoole teel.