Afektiivse teadvuse neurobioloogiline substraat

Jaanus Harro
Tartu Ülikooli psühholoogiaosakond
Eesti Käitumis- ja Terviseteaduste Keskus

Teadvuseuuringuid emotsioone uuriva psühhofarmakoloogina kõrvalt vaadates jääb mulje, et teadvuse mõiste ei ole alati päris ühtmoodi määratletud. Vahest on siis teadvus selline objekt, mille piirid ei ole meile praegu teravalt hoomatavad ja mille ebamääraselt tajutavatesse raamidesse jääb heterogeenne sisu. Kuigi konverents keskendub inimteadvusele, väärivad seetõttu tähelepanu ka sellele eelnenud teadvusetaolised nähtused. Kui inimteadvus oleks tekkinud hüppeliselt inimese eraldumisel teistest primaatidest, siis peaks selle hüppe aluseks olema järsk muutus ajutalitlust tagavates füsioloogilistest protsessides, mida on raske ette kujutada. Alternatiivseks võimaluseks on inimteadvuse väljaarenemine teadvuselaadsete psüühiliste nähtuste neurobioloogilisest substraadist. Paul MacLeani käsitlus soovitab arvestada, et evolutsioonis hiljem eraldunud liikide aju sisaldab tüvimaterjali varasematest etappidest. Lihtne kolmetise aju mudel eritleb reptiili aju, milles käitumist juhivad eeskätt pürgimusi edendavad basaaltuumad, ürgimetaja aju, milles basaaltuumi ümbritseb emotsiooneloov limbiline süsteem, ja primaatide aju, milles eriti inimesel hästiarenenud ajukoor mähib evolutsiooniselt vanemad tunded ja tungid kognitiivsesse loori. Kuigi inimese psüühikale annab näo see viimane, ei toimi teadvus ja ei ole käitumist ilma vanemate ajuosade panuseta. Kui nüüd küsida, kas loomadel on teadvus, peaks oletama, et on, aga inimese omaga võrreldes kvalitatiivselt teistsugune. Imetajatest rääkides võiks seda nimetada afektiivseks, sest domineerivad vähemliikuvad emotsioonilised-motivatsioonilised protsessid. Afektiivse teadvuse substraati kirjeldab Jaak Panksepp oma afektiivse psühhobioloogia tähtraamatus “Affective Neuroscience: The Foundations of Human and Animal Emotions” (Oxford University Press 1998) ka mikrotasandil, võrreldes seda n-ö kognitiivse teadvusega. Afektiivne teadvus on enam kestvamaid seisundeid kujundav ja pigem analoog- kui digitaalinfotöötluslik, kajastab seisundit tegevuse käigus mitte niivõrd tajumuste alusel, kuivõrd neid kallutades, ning põhineb ajukoore alustes ajupiirkondades aeglasematoimelistel virgatsainetel, eriti neuropeptiididel. Lisada võib, et arvatavasti on afektiivse teadvuse substraadis oluline koht nn mahtjuhtivusel vastandatult traatjuhtivusele, mis põhjustab globaalsema regulatsiooninihke muutuste korral. Need muutused tulenevad üldjuhul homoöstaatilistest nihetest, kuid ka subjekti enesemääratlusest. Teadvuse kaudu saame bioloogilisi protsesse endaga võrdsena kohelda: vaba tahe ei ole midagi muud kui molekulide sihipärane suunamine, mida piiravad vaid termodünaamika seadused – kui meie harjumused kõrvale jätta.